kolmapäev, 12. märts 2014

Müüdimurdja

Ilus kevadine pärastlõuna. Istub naine (või mees)(siin riigis on neil mõnikord üsna raske vahet teha)(aga ütleme, et selles loos on ta siis naine) akna all, vahib pingsalt naabri hoovi. Ühes käes hoiab telefoni, teises Coca-Cola purki. Selge, räägib kellegagi. Lõpetab kõne ja rüüpab rahuloleva näoga sõõmu kihisevat hambahävitajat.

Mis on sellel pildil valesti? (see lause on viimasel ajal nii populaarseks saanud, et ma ei suutnud oodata, kuhu ma enda kirjatükkides selle paigutada saaks ja - lõpuks ometi!)

Tegelikult ei olegi midagi. Naine täitis lihtsalt oma kodanikukohust ja helistas maksuametisse. Miks? Sest talle tundus, et naaber (kes parasjagu oma kodus ulatuslikku remonti tegi) kasutab tööjõuna poolakaid. Ja üsna kindlasti töötavad need poolakad "mustalt", teisisõnu maksuvabalt, ümbrikupalgaga. Ning see ongi piisav põhjus, et maksuameti poole pöörduda. See pole muide taanlaste seas absoluutselt haruldane, pigem vastupidi. Neid õpetatakse sõna otseses mõttes algklassidest alates, et kui kellelgi on kahtlus reeglite rikkumise osas, siis tuleb sellest kindlasti teada anda. Hiljaaegu tahtis maksuamet laiendada pealekaebamise võimalusi senisest veelgi - kui siiani pidi pealekaebaja avaldama ka enda nime, siis nüüd taheti avada anonüümne "teabeliin", mis pidi julgustama inimesi veelgi rohkem nende poole pöörduma. See plaan jäi viimasel hetkel katki. Asja eesmärk on muidugi õilis - teadaolevalt baseerub Taani ühiskond solidaarsusele, mis tähendab, et kõik peavad korralikult makse maksma, ainult selliselt on võimalik senise elukorralduse säilimine. Kui nüüd keegi petab ja jätab maksud maksmata, siis on see sisuliselt sama, kui keegi varas küünitaks oma räpased vargakäpad sinu ausalt teenitud kroonide ja ööride poole. Loogiline?

Jah, ainult et...

Nagu te ehk tähele panite, rüüpas meie loo peakangelanna tumedat kihisevat jooki, mis kannab rahvusvaheliselt tuntud kaubamärgi nime. Tal on seda keldris veel. Ja mitte vähe. Tervelt viisteist kasti. Miks ei peakski olema, ta õemees käis just Saksamaal kaubikuga enda toiduvarusid täiendamas ja küsis, et kas ta saab ka temale midagi tuua. Noh, ta siis telliski mõned kastid Coca-Colat, siis mõned kastid head saksa õlut, paarkümmend karpi šokolaade ja veel nipet näpet. Nüüd on kelder head-paremat täis, kusjuures maksma läks see ainult murdosa sellest, mida ta Taanis oleks pidanud maksma. Õemees on selline tore mees. Ta käib Saksamaal kuus paar korda ja toob oma tuttavatele-sõpradele ja mitte nii tuttavatele (et mitte öelda võõrastele) igasugu head kraami. Vaheltkasu pidavat ainult 10% võtma, omadelt natuke vähem, võõrastelt rohkem. Ehh, ikka tore kui on selline õemees.

Tegelikult ei ole naine rumal. Ta teab küll, et selline kauplemine on seadusevastane. Ja ta teab seda ka, et ta ostab sisuliselt salakaupa. Aga no see on ju õemees! Ja no paljukest ta ikka selle kaubikuga jõuab tuua, paarkümmend kasti ühele, sama palju teisele ja mõnele veel. Ega see nüüd küll kellelegi kahju tee. Aga vaat see naabrimees...

See hiljaaegu mitte-taanikeelses seltskonnas kuuldud jutuke iseloomustab minu arvates kõige paremini taanlaste valikulist seadusekuulekust. Tegelikult ei puuduta see ainult seadusi, vaid üleüldse pilti, kuidas taanlasel meeldib ennast näidata (antud juhul siis äärmuseni kalduv seadusekuulekus koos kodanikukohustuste hulga kuuluva pealekaebamisega) ja seda teist poolt, millest lihtsalt eelistatakse vaikida. Maakeeli on selle asja nimi kahepalgelisus.

Üldse on taanlased enda kohta loonud igasuguseid müüte, mida nad siiralt usuvad enda suhtes kehtivat. Sirvisin mõni aeg tagasi sellist väljaannet nagu "Silmaringi reisijuht. Top 10 Kopenhaagen" (mis muide on üks väga vähestest reisijuhtidest, mis Taani kohta eesti keeles välja on antud). Päris hea väljaanne, soovitan igal juhul enne Kopenhaagenisse sõitmist muretseda, isegi kui on plaan tulla päevaks-paariks. Seal on igasugu head soovitused vaatamisväärsuste ja toidukohtade (millest küll mõned on tänaseks oma uksed sulgenud) kohta, samuti erinevaid marsruute, mida mööda liikudes kõige rohkem linna näeb. Välja on see teos antud juba viis aastat tagasi, aga selle aja jooksul ei jõua siinmail kuigi palju muutuda (taanlased selle väitega muidugi nõus pole, sest ühe levinud müüdi kohaselt on taanlased ühed kaasaegsemaid ja eesrindlikumaid rahvaid üldse). Sellesama väljaande lõpus on rubriik "Mida vältida", ehk siis negatiivne käitumine, mis Taanis justkui kindlasti taunitav on. Ja vaat see on koht, mis väga eredalt näitab taanlaste kahepalgelisust. Mõned näited:

"1. Hooletu liiklemine
Taanlased ei lähe kunagi vales kohas üle tee, isegi kui tee on täiesti vaba. /.../ Ületage teed ainult ülekäigukohtades, rohelise tulega".

Kes iganes selle kirjutas, pidi olema kas pime, patoloogline valetaja või peast taanlane. No võtke auto ja sõitke mööda mõnda peatänavat paar kilomeetrit ja vaadake, mis toimub. Vähe sellest, et nad vales kohas üle lähevad, nad kohati isegi ei vaevu vaatama, kas mõni auto on lähenemas või mitte. Massiliselt. Igal pool. Täiesti tavapärane nähtus on, et inimesed seisavad keset neljarealist aktiivse liiklusega tänavat (no esimesed kaks rida olid ju vabad ja neist pidi üle jooksma!) ja teevad seal aeg-ajalt liigutusi, mis näitavad, et nad kavatsevad kohe-kohe läheneva auto rataste alla hüpata. Selle peale  nõrganärvilisemad autojuhid hüppavad piduritele, teised teevad möödapõike, millega riskitakse teisele autole küljelt sisse sadada ja kolmandad (peamiselt kohalikud) sõidavad sirgjoones edasi. Küllap nad teavad, et tegelikult ju ei liigu nad sealt kuhugi. Või noh, mõnikord liiguvad ka, aga see on ainult mõnikord. Siiski, on üks koht, kus taanlastest jalakäijad tõepoolest tee ääres seisavad (ja kust on ilmselt tulnud müüt taanlasest kui hoolsast liiklejast): valgusfoori taga. Siis on tõesti tunne, et sa vaatad hirvekarja, kes on autotulede särast lummatuna kivistunud ja ootavad kollektiivselt rohelise tule süttimist. Kasvõi kell kolm öösel. Kui lähema kilomeetri raadiuses ei liigu ühtegi autot. Aga kui punane tuli liiga kaua põleb, siis astutakse paarkümmend sammu eemale ja minnakse sealt üle tee. Olenemata kellaajast.

"2. Kiiruse ületamine ja joobes juhtimine"
Joobes juhtimise osas ei oska ma palju kaasa rääkida, aga vaadates liikluspilti, siis on küll selline tunne, et pooled juhid on purjus: paremast reast vasakpöörde sooritamine, suunatuledeta ridadevahetus, vaheletrügimine, punasega ristmiku ületamine - kõik on nii igapäevane, et ma isegi ei viitsi nende peale isegi enam vihastada. Mis aga kiiruseületamisesse puutub, siis jah, linna piires hoitakse tõepoolest enam-vähem piirkiirusest kinni. Selles aga ei tasu näha taanlaste seadusekuulekust, vaid hirmu tohutute trahvide ees, mis igal aastal vägevate hüpetega ülespoole liiguvad. Kui ikka 40 km/h alas 60ga sõitmise eest sulle mobiilse kiiruskaamera abil 400 eurone "hoiatustrahv" väänatakse, siis eriti tihti seda avantüüri ette ei võta. Hoopis teine pilt avaneb aga linnast väljas, kus kiiruskaameraid sisuliselt ei ole. Vaat seal on küll nii, et kiirust piiravaid märke võetakse pigem kui soovitusliku iseloomuga teadaandeid. Isegi teetööde alal, kus kiirus on piiratud 80 km/h peale, ei peeta paljuks 110ga sõita. Ja seda mitte üksikute "rullnokkade" poolt, see on ikka üsna tavapärane käitumine. Küllap siis lastakse niimoodi sisimas peituv loom välja, kes linnaliikluses on taltsaks muudetud ja kes nüüd maanteel mõnuga täiest kõrist möirata saab.

"3. Narkootikumide ostmine.
/.../ Varem oli Kristiaania Narkoäri tänavalt narkootikumide ostmine vastupandamatu ahvatlus. Tänapäeval on aga Narkoäri tänaval kauplemine lõpetatud ja avalikult narkootikume osta ei saa".
Esiteks, kui keegi läheb Kristiaaniasse ja püüab seal leida Narkoäri tänavat, siis edu otsimisel. Tallinnasse tulevad inglisekeelsed turistid peaks tänavanimede tõlkimise traditsioone järgides suunama sel juhul Sandwide või Great War Hill tänavale. Jätame ikka Kristiaania peatänava Pusher Street'iks ja juhatame teed küsivaid Tallinna turiste jätkuvalt Liivalaia või Suur-Sõjamäe tänavale, eksole.
Teiseks - jah, põhimõtteliselt keelati Kristiaanias narkokauplemine ära küll. Õieti on seal kangete narkootikumide müük olnud alati keelatud, kuid kanepist toodetud erinevad suitsetamise abil naudingut tekitavad produktid olid pikka aega tolereeritud. Siis otsustasid linnavõimud, et aitab küll ja panid suurte protestide saatel kauplemisele piiri. Teooria ja praktika ei kulge siin riigis aga sageli käsikäes ja möödunud sügisel seal oma vanematele ekskursiooni tehes pidin õhus levivast väga spetsiifilise lõhnaga tossust peaaegu ise pilve jääma. Lisaks ei sisaldanud need kümnetel lettidel erinevates rohekates värvitoonides müügil olnud pakikesed kindlasti mitte raviteede segusid ja neid said osta kõik soovijad. Keda ei olnud muidugi vähe. Häguse pilguga turiste olid kõik kohvikud-restoranid täis. Mõne nädala tagant tehakse sinna reidid, võetakse kauplejatelt kraami vähemaks, aga mõne aja pärast jätkub kõik jälle samamoodi. Muide - Kopenhaagenis on üsna kõva häälega arutama hakatud, et äkki peaks ikka suitsetatavad kanepitooted legaalseks tegema, aga hetkel jääb veel poliitikutel julgusest vajaka.

Viimase paari aasta suurim müüt on muidugi taanlased kui kõige õnnelikum rahvas maailmas. Nad on nüüd isegi Kopehaageni lennujaama pannud üle-inimese suurused sildid: "Tere tulemast maailma kõige õnnelikumasse riiki!" Ühelt poolt on kõik õige - siin on väga hea sotsiaaltoetuste süsteem, mis aitab sind sünnist surmani ära elada nii, et sul ei saagi õieti mingit stressi tekkida. Mugav ju, kui sul on töötukindlustus, mis hoiab sind pärast koondamist päris pikka aega samal elatustasemel või siis õppetoetused, mille tõttu ei pea sa ülikoolis muretsema oma igapäevaste kulutuste katmise pärast või siis tasuta haridus ja tasuta haiglaravi, mille üle taanlased väga uhked on. Väärtushinnangud ei lase samuti õnnetundel langeda: töö ei ole esimese kolme prioriteedi hulgas. Kõigepealt on perekond, siis sõbrad, hobid ja seda kõike punase niidina läbiv (kuri)kuulus hygge ehk õdus äraolemine. Töö on lihtsalt tüütu vahend äraelamiseks ja see tuleb kuidagi moodi ära teha, aga sealgi on hygge'l oma koht, näiteks töökaaslastega peetavad iga-reedesed ühised hommikusöögid, mis kestavad mõnikord kella 12ni (loe: töölt äramineku kellaajani) välja. Aga see kõik, nii hea ja mõnus kui see ka pole, on ju väline. Ja välistel asjadel on teatavasti väga piiratud mõju inimese sisemise õnnetundele. Õnnetunne peab seestpoolt tulema. Ja see ei kipu taanlastel kuidagi iseenesest tulema. Ise nad ütlevad, et Taanis pole piisavalt päikest, mis omakorda tähendab, et pole piisavalt D-vitamiini, mis omakorda tekitab negatiivseid emotsioone ja depressiooni. Nõnda siis ongi huvitav lugu, et kuigi taanlased oma järjekordse müüdi kohaselt on nii farmaatsiat võõrastavad tüübid, et sa ei leia siinsetest apteekidest isegi mitte kõige tavalisemat paratsetamooli (rääkimata Coldrexidest ja muudest "kangetest" ravimitest)(päriselt ka, neid tuuakse Saksamaalt salakaubana sisse)(ja kui sa perearstile kurdad, et jube paha on, palavik ja külmavärinad ja peavalu, siis ta patsutab sulle lihtsalt õlale ja ütleb "mine koju teki alla, tee oma olemine mugavaks, joo kuuma teed ja küll kõik saab korda")(ja see pole legend)(tegelt ka), siis on nad viimase OECD aruande kohaselt siiski antidepressantide tarbimise osas maailmas kolmandal kohal. No mis viga nii õnnelik olla! Ajad aga "õnnepilli" - nagu nad seda siin hellitavalt kutsuvad - sisse ja muidugi oled õnnelik. Kasvõi mitu päeva järjest ja iga päev. Aga see on ju sohk. See on sama, nagu sa ütleks, et "meil on maailma kõige tugevamad sportlased" ja jätad targu mainimata, et nad on kõik pealaest jalatallani dopingut täis pumbatud.

Aga ega see kõik mind enam nii väga ei häirigi. Mõni kuu veel ja võin oma jalad sellest kahepalgelisusest puhtaks pühkida ja siirduda sirge seljaga Eestimaale, kus inimesed on siirad, seadusekuulekad, ühepalgelised, liiklevad hoolsalt, ei istu kunagi purjus peaga rooli, kus sõna "narkootikumid" on tundmatu võõrsõna ja kuigi nad on koguaeg õnnetud, keelduvad nad kategooriliselt antidepressante tarbimast. Pärast seda, kui ma olen paari suvekuu jooksul avastanud, et mu illusioonid kodumaa osas on siiski kergelt vildakad, põgenen paariks aastaks riiki, mille mägede vahel liiguvad absoluutselt normaalsed inimesed, kelle ainus mure siin elus on: "Aga mida rebane ütleb?"